Hurraa, astusin ämbrisse!

Eestlane kipub olema kõva naeruvääristaja, näpuga näitaja ja süüdistaja, mistõttu on meisse maast madalast sisse kodeeritud hirm eksimise ees.

Kui olümpiavõitjaid ja maailmameistreid tervitatakse rõõmuhõisete ja suurejooneliste vastuvõttudega, siis esikohtades ilmajääjaid peetakse läbikukkujateks ka siis, kui nad tegid maailma mõistes väga hea tulemuse. Me olime harjunud, et Gerd Kanter on esikohamees, ja kui paar aastat hiljem tulid hõbe- ja pronksmedalid, pidasid paljud teda ebaõnnestujaks.

Hirm libastumise ees

Mõnel juhul hakatakse sellist hoiakut sisendama juba varases eas, lasteaias ja koolis. Ootuspärase vastuse ütlematajätmine toob paremal juhul nõrgema hinde, halvemal juhul pälvib õpetaja või kaaslaste avaliku hukkamõistu. Kui hindamissüsteem on kokkuleppeline ja annab märku, kui hästi on õpilane teadmisi omandanud, siis sellega kaasnevad hinnangud on täiesti ebavajalikud.

Kuna lapsepõlve kogemused mõjutavad inimese arengut kõige rohkem, kipuvad sellised juhtumid meid kogu elu saatma. Seda täiendavad täiskasvanuks sirgudes üha uued kogemused, mis ainult süvendavad hirmu libastumise ees. Valite kogemata vale numbri, siis vastatakse teile pigem närviliselt kui sõbralikult.

Veel hullemaks läheb asi tööle minnes. On küllalt ettevõtteid, mille juhid on võtnud hoiaku, et ei nemad ega nende alluvad saa omale mingeid vigu lubada. Ühest küljest tähendab see arengus paigaltammumist, sest riske ei juleta võtta. Teisalt pärsib see ka töötajate loomingulisust, pidevas eksimuste hirmus peljatakse midagi uut teha või välja pakkuda.

Läks valesti, no ja mis siis!

Selle mõtemalli võiks nüüd lõpuks ometi ümber keerata, end ise ümber häälestada, oma lastele ja alluvatele teistsuguseid arusaamisi õpetada. Läks midagi valesti – no ja mis siis sellest! Hea eeskuju on siinkohal idufirmad, mis kiire kasvamise janus peavad võtma riske. See tähendab, et tuleb ka möödalaskmisi, kuid neisse ei saa kinni jääda, sest nii tekib seisak.

Ka meeskonnaliikmeid tuleb inspireerida ja innustada suurelt ja uuenduslikult mõtlema – vigade eest karistades see ei õnnestu. Pigem võiks TransferWise’i eeskujul eksimusi tähistada, neid tunnustada ja aidata neist õppida, et järgmine kord oleks õnnestumine veelgi kindlam.

Valearvestused aitavad ümber orienteeruda ja valida uue suuna. Läbikukkumine annab võimaluse olukorda uuesti hinnata ja tulla selle juurde tagasi paremate argumentidega. Ning lõpuks – vead ei ole saatuslikud. Ükskõik kui masendavad või häirivad need ka ei tundu, ebaõnnestumise tulemusena sünnib ju võimalus uuesti proovida.

Eksimine on ometigi inimlik.